Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Moodne naine: ma ei vaja pluss ühte

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: PantherMedia / Scanpix

Sain hiljuti oma sõbrannalt äreva appikarje: ega ma ei tutvustaks teda oma vennale, kellega ta saaks oma suurele firmagaalale minna? Kutsel on kirjas, et oodatakse koos kaaslasega, aga tema elus hetkel kaaslast ei ole. Kui küsisin, miks ta lihtsalt üksi ei lähe, sain kaela rahetäie vabandusi. See ju imelik! Kõik saaksid aru, et ta on vallaline! Kellega ta räägiks? Kas tema kõrvale jääks lauas tühi tool? Mis saab tantsupõrandast?

Need hirmud üksi ametlikule üritusele minna, olgu selleks siis pulm, matus või jõulupidu, on tänapäeva naistel nii sügavad, et parem variant paistab olevat täieliku võõraga lõbusat õhtut teeselda.

Noh, minu elu on selline, et muud ma ei tee, kui käin igal pool üksi. Vallaline ma ei ole, aga mehega koos ei ela ja nii meie huvid, sõpruskonnad kui graafikud on nii erinevad, et arvestan juba ette tema puuduolekuga. Nii et tänan kutse eest, aga saabub Regina, kellest piisab ilma ühegi matemaatilise võrrandita.

Võib-olla polegi kõige keerulisemad need suured sündmused, vahel piisab ebakindluse garanteerimiseks sellisest väiksest asjast nagu üksinda restoranis, teatris või kinos käimine. Eriti veel reede õhtul! Siis tolgendavad ju igal pool armunud paarikesed, kes teineteise jäsemetest kinni hoiavad, vastastikku jooke välja teevad ja andunult kallima silmadesse jõllitavad.

Olgem ausad, paarikeste vahel on üksinda tõesti tüütu reede õhtul kinos käia, nii et üks võimalus on oma filmivaatamised näiteks teisipäevaks ajastada. Keda huvitab, mida sa teed kinos teisipäeva õhtul! Saal on nagunii tühi ja üksikud hõivatud istmed täidavad vihma eest varju tulnud hulkurid.

Ega see neljas klass pole!

Restoranidega on aga selles mõttes keerulisem, et mina ei ole veel saavutanud distsipliini ainult äripäevadel sööma. Kes aga näiteks töö pärast palju üksi võõrastes linnades viibib, peab lõpuks ikkagi endale paluma laua ühele. Ja teate, mida ma olen nende sadade enda vastas seisvate üksikute toolide vahtimisega õppinud? Noh, lühidalt, et pole häda midagi.

Muidugi võib endale erinevaid tehiskaaslasi välja mõelda, kaasa võtta raamatu, lugeda telefonis sotsiaalmeediat läbi või lausa arvutis midagi kirjutada või mängida, aga tegelikult ei ole vaja. Minu arvates on nii, et need inimesed, kes on restoranides mitmekesi, ei märka nagunii, et keegi ka üksi istub. Ettekandjal on aga ainult hea meel, kui talle sattub üks vähenõudlik väike laud, kus veel sõbralik ja jootraha jättev klient kerget vestlust alustab. No tõepoolest, see ei ole neljas klass, kus üksinda istumine tähendas, et sul sõpru ei ole. Mul on terve maailm sõpru täis, mõned neist ka armastavad mind palavalt, aga eile õhtul sõin ikkagi üksi ja väga tore oli.

Kui aga tulla tagasi suuremate pidude juurde, siis kuigi üksi minemist ei ole vaja karta, tasub natuke ette valmistada. Pulma või muule istumisüritusele minnes teatan alati ette, et saabun kaaslaseta ja palun enda kõrval olev iste ära anda. Nii on lootust, et mind paigutatakse lõbusate noorte ja vallaliste lauda või pannakse mu kõrvale keegi teine, kellega vestlust alustada.

Ka vaatan ma, et oleks piisavalt raha taksoga koju sõitmise ning ka oma jookide jaoks. Võib-olla isegi uurin natuke välja, et kes need inimesed siis on, kellega tuleb õhtu veeta. Tõenäoline on, et leian lõpuks ikkagi mõttekaaslased, kellega koos nalja visata ja juttu rääkida, kuigi, olgem ausad, kerge alkohol ja suitsunurga kamraadlus tulevad siinkohal kasuks. Ja peale selle, Eesti on nii väike, et veel tõenäolisem on lõpuks ikkagi tuttavaid kohata, sest kuni Nobeli auhinna gaalale minekut pole, on väga suur võimalus oma endise töökaaslase, onupoja eksi või maakleri koerahoidjaga kokku joosta.

Sinust piisab

Üksi peol käimine on nagu kõik teised asjad siin keerulises moodsas maailmas, selle jaoks läheb vaja enesekindlust ja optimismi. Kui ma juba ette kardan pulmakutset, mis tahab, et minu võrrand koosneks pluss ühest, rikun ilmselt juba ette enda õhtu ära. Kui aga vaadata seda asja nii, et kalleid inimesi võib olla, aga esmajärjekorras peab ikkagi ainult endaga koos elama ja läbi saama, siis pole siin hullu midagi.

Ma ei ole mitte kunagi lahkunud ei teatrist, kinost, restoranist, pulmast ega auhinnatseremoonialt, Tuhkatriinu kombel paaniliselt kodu poole joostes, nutt kurgus ja nina verine, vaid selle pärast, et mul polnud kedagi kaasa võtta. Pigem on alati väga tore olnud, olen kohtunud paljude inimestega ja saanud ka iseendaga paremini tuttavaks.

Nii et, kallis sõbranna, ma võin ju sulle oma venda asendus-pluss-üheks laenata, aga minu arvates pole sul teda vaja. Sinust piisab. Noh, vähemalt kuniks sa oskad võõrastega vestlust alustada ja ise taksot tellida.

Tagasi üles