Kurbade armastajate duell

Aurelia Aasa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: outnow.ch

«Valgus ookeanide vahel» («The Light Between Oceans») on 20. sajandi armastuseleegia. On aasta 1918. Õhus luurab maailmasõja mürgine vine. Tom (Michael Fassbender) on üks pääsenutest. Ta sammub esimest korda linnatänavail, ent sõjakoledused pagendavad mehe ühiskonnast eemale – teda ootab majakavahi koht üksikul saarel.

Tom ei võta rännakut ette üksinda. Enne eraklikule Januse-saarele (nimetatud Vana-Rooma kahenäolise jumala järgi) asumist ristub tema teekond Isabeliga (Alicia Vikander). M. L. Stedmani romaanil põhinev stsenaarium ei kaota filmilinal raamatulikku kulgemise mustrit. Kiht kihi haaval, aeglaste tõmmetega maalitakse unenäoline armastuslugu. Näeme esimese kohtumise ujedaid pilke, arglikke sõnu, armastuskirju, abiellumise-järgset andumist. Sümpaatia saabub kiirelt, ent suhe vormub aeglaselt. Teineteisele jagatakse lubadusi pärast hetkeviivu, kuid füüsiline õrnus hiilib kikivarvul, kohmakalt. Alles ajapikku lisandub puudutustesse loomulik hellus, vabadus. Ebalus asendub ühtesulamisega.

Kahe inimese hingematvalt kaunis armastus on «Päevaraamatut» («The Notebook») meenutav, kohati pikale veninud sissejuhatus 20. sajandi alguse traditsioonidesse. Maalilise saareidülli lõppu ennustab vahuselt pekslev, marune meri. Järgnevad kaotusvalu, Tomi ahastavad, abitult õhus kaikuvad hüüded, kui Isabel nurisünnituse valudes põrandal väänleb. Kui seletamatu juhuse tõttu uhutakse randa paat beebiga, klammerdub Isabel kramplikult lapse külge. Ta käte vahel siputab elus laps, toas aga ootab tühi, pisaratest pestud häll. Naisel pole mõtteski loobuda tüdrukukesest, keda ta esimesest silmapilgust enda omana võtab.

Paari aastaga kiindub väike Lucy (Florence Clery) jäägitult Isabeli ja Tomi. Ta ei tea midagi oma kadunud isast, sünninimest Grace, punaseks nutetud silmadega emast, kes linnatänavail musta mähkunud varjuna liigub. Õudusjutud noore naise traagilisest elust jõuavad isolatsioonis elavate Isabeli ja Tomi kõrvu. Isabeli jaoks on lapse bioloogiline ema Hannah (Rachel Weisz) võõras sissetungija, kellest tuleb eemale hoida. Ta ei saa olla empaatiline oma elu hävitaja suhtes. Lucyst on saanud tema tuleviku valguskiir, perekonna olemise tuum. Ka tema on ema, ent õigusteta. Nurkaaetuna ei hooli Isabel moraalist, tõest või seadustest. Tomi südames tiksub aga teinegi väärtus – piiritu, ohvrimeelne õiglustunne. Kas teise õnne hinnaga võib oma kaotusvalu ümber pöörata?

Režissöör Derek Cianfrance’i üheks tugevamaks küljeks on kõnepuldi jagamine eri tegelaste vahel. Ta ei jäta sõnaõigust pelgalt kesksetele figuuridele või neile, kes pealtnäha kõige enam kaastunnet vajavad. Mällusööbivas Detroiti-draamas «New Yorgi varjus» («Place Beyond the Pines») vastandas Cianfrance pangaröövleid ja politseinikke. Kannatliku portreteerimise kaudu andis ta edasi mootorratturist pangaröövli südamlikkuse ja elulootused. Erinevalt võimudest ei tembeldanud ta noormeest surma väärivaks lurjuseks. Mõneski mõttes töötab Cianfrance oma filmidega kui raamatutega. Iga tegelane saab personaalse peatüki, võimaluse isiklikke tagamaid selgitada. Nii ka filmis «Valgus ookeanide vahel». Me ei näe maailma mitte ainult noore, lapsevõimetu naise silmade läbi. Oma sõna on ka teda jumaldaval, sõjas ja maailmas karastunud abikaasal. Ning Lucy bioloogilisel emal, kellele kadunud laps on ühenduslüliks hukkunud abikaasaga. Ehk võime mõnele tegelasele elada kaasa rohkem kui teisele, ent filmi tasakaalukas, aeglane vool summutab hukkamõistusoovi. Sihiks on mõistmine, mitte mõtteline süüprotsess poolte üle, kes ei vääri kohtumõistmist.

«Valgus ookeanide vahel» on nostalgiline vaade möödunud aegadesse. Loost õhkub igatsust muinasjutulise, kõikevõitva armastuse järele, mis püsib kauguste, valu ja aja kiuste. Derek Cianfrance’i tunnetusilm lisab sügavust, mõtlikkust. «Valgus ookeanide vahel» on kui melanhoolne poeem, mis kutsub ära kuulama, mõistma, liigutuspisaraid poetama. Kesk kaost jääb kõlama merekohin, mis sosistab: «Ilma andestuse, headuse ja armastuseta ei sünni siin ilmas midagi.»

«Valgus ookeanide vahel»

Inglismaa / Uus-Meremaa / USA 2016

Režissöör Derek Cianfrance

Osades Michael Fassbender ja Alicia Vikander, Rachel Weisz

Kinodes alates 28. oktoobrist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles