Eesti oma Coco Chanel – Karin Siim-Juse
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1930. aastail oli majanduslik tõusuaeg, mil ka seltskonnaelu hoogsalt arenes. Balle peeti Aktsiaklubis ja Estonias, Mustpeade majas, Ohvitseride kasiinos ja eriti valitud seltskonnaga Centumi klubis. Mitmed üritused olid heategevuslikud: näiteks Kuldsüdame ball toetas puudustkannatavaid lapsi, Valge Lille ball tuberkuloosiravi. Pidulikeks sündmusteks vajati järjest toredamaid kleite ja seda ilu ning uhkust taheti ka ajakirjanduse kaudu demonstreerida. Paraku polnud spetsialiseerunud moefotograafe ja paljude fotode trükkimine olnuks liiga kallis – ökonoomsem oli tellida kunstnikult joonistatud ballikroonika.
Elegantne ja maitsekas moejoonistaja ning paljude Estonia ja Vanemuise mainekate etenduste kostüümikavandite autor Karin Siim-Juse sobis selleks vägagi, ta tunnetas moe olemust ja oli väljapaistvalt hea joonistaja. Seltskonnamoodide joonistamises avaldub tema ande teine tahk – jäädvustatud on see ajakirja «Huvitav Žurnaal» lehekülgedel.
Nõuetekohaselt pidi joonistus olema konkreetne ja täpne, jälgitav pidi olema rõiva siluett, lõige ja lisandid. Pildi allkirjades täpsustati kõik, mis puutus materjalidesse, värvidesse jne. Kirjas oli muidugi ka daami nimi ja seltskondlik positsioon: mis ametit ta pidas, kellega abielus oli, kus kleit õmmeldud. Sellegipoolest, kunstnik ei taotle neis piltides mingitki portreelist sarnasust – vastupidi, daamid on kujutatud anonüümsete, ülisaledate moefiguuridena.
K. Siim-Juse joonistuslaad on hoogne ja graatsiline, sobivalt koketne ja meeleline, graafilisele teostusele lisab vahel mahlakust akvarell. Lehekülgede kompositsioon on dünaamiline – seltskonnadaamid otsekui hõljuksid, keskustledes omavahel. Ballikleitidele lisaks on kunstnik joonistanud ka tänava- ja pealelõunariietuses daame.
Neis piltides väärivad iseäranis süvenemist peakatted – kübar oli toona kohustuslik, kuuludes vastuvaidlematult tänavariietuse juurde. Kolmekümnendate kübaramood oli fantastiliselt mitmekesine: hitiks oli Tirooli kübarake, kuid moes olid ka teravatipuline torbik, vahel nagu lapik taldrik või lootsik, mis edevalt ühele küljele tõmmatud («silmi varjamas nagu peru hobuse silmaklapid» – nii kirjutab üks omaaegne moekommentaator).
Siim-Jusel on ka teistsuguseid joonistusi, mis tutvustavad hooaja moemuutusi, need on skitseerivad, kiired ja hoogsad, aga see mis uus ja teistsugune, on väljaloetav.
Täismahus artiklit Eesti oma Coco Chanelist, Karin Siim-Jusest, saab lugeda ajakirja Pööning suvenumbrist.