/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Golfihooaega on alanud ja aeg on selgeks teha, kellele see mäng sobib ja kas on õige, et tegu on eakate mänguga. Selliste mõtetega läheb Tallinna TV saate «Terve tervis» saatejuht Riina Reiman Pirita sisegolfihalli, kus golfitreener Torel Neider õpetab katsetajaid Elviira Eessaart ja Joanna Müüri.
Torel Neider ütleb, et eelnimetatud müüdid ei vasta tõele, maailmas mängib golfi 80-100 miljonit inimest ja see sobib igale eale. Eelarvamus muutub, kui inimene hakkab ise seda proovima. «Golfi juures on üks hea asi see, et väljakul liikudes ei satu sa kunagi kaks korda samasse situatsiooni, alati pead olema valmis uuteks väljakutseteks,» räägib treener.
Paljud tunnevad küll golfi vastu huvi, aga tunnevad samas ka hirmu oma saamatuse ees ja kardavad, et kas nad suudavad edukalt mängida. «Ennast oimetuks vibutada ei ole vaja, õige tehnikaga on võimalik pall korralikult lendu saada ja kaugele lennutada,» jätkab Torel õpetamist. Golfipalli lennutamisel on lihtne loogika — palli tuleb tabada kepi keskkohaga, kuid enamik lööb liiga kõvasti, ei taba ja pall ei lenda kaugele.
Igal golfimängijal on oma varustus ja see on tavaliselt tema jaoks kohandatud. Kui tänapäeval kepid poest tellida, on neid seal võimalik enda jaoks pikkuse ja jäikuse järgi kohendada. Golfikepid on erineva pikkuse ja laba tõstenurgaga. Veelgi enam kui golfikeppe tuleb kaasa võtta palle. «Alguses päris kõvasti, sest neid võib kaduda vette ja põõsastesse,» selgitab Torel.
Golfis on ka oma riietumisstiil ja etikett. Mehed kannad viigipükse ehk vabaajapükse, golfikingi ja polosärki, mille peal võib kanda ka kampsunit. Külma ilma puhul on lubatud ka üleriided. Naistele on etikett natuke vabam, see koosneb seelikust või pükstest, popid on kraeta särgid.
Uskumatu küll, aga näiliselt aeglast golfimängu soovitavad arstid nii noortele kui vanadele, eriti just südamearstid, sest golfimängija liigub värskes õhus 6-10 kilomeetrit, teeb seejuures palju lööke ja kõik see mõjub tervisele hästi — golfiringiga kaotab mängija umbes 2000 kilokalorit.
Golfi õppinud Joanna Müür tunnistab, et proovis golfi täitsa esimest korda, varem polnud ta isegi keppi käes hoidnud. «Ütleme nii, et sain juba esimese korraga aru, mis inimestele selle juures meeldib,» jutustab ta. «Väga mõnus on omaette palli auku ajada. Muidugi arvasin ma, et mis see ikka ära ole, aga ütleme nii, et tehnika harjutamise ajal hakkas juba käsi väsima ja tehnika on tegelikult väga keeruline, kuigi paistab lihtne. Eriti vinge on see, kui mõni löök tuleb hästi välja, siis tahaks kohe uuesti ja veel paremini, aga kui välja ei tule, tahaks nii kaua proovida, kuni lõpuks tuleb.»
Elviira avastas golfi mängides, et see on tõsine sport! «Sain võimaluse proovida ennast golfiväljakul. Minu kõige lähedasem kokkupuude golfiga on seni olnud selline, et sain raja kõrvalt jälgida, kuidas sitke golfitreener juhendas rammumehi golfikepi õieti käes hoidma ja viimastel oli seepeale higimull otsa ees. Minul oli naljakas, aga ega ma tookord rohkem ei süvenenud,» meenutab ta varasemaid kokkupuuteid golfiga. «Nüüd siis seisin ise tähtsa näoga, golfikepp käes.
Torel aga andis mõista, et enne kui ta mind üldse lööma laseb, õpetab ta, kuidas seda keppi õieti käes hoida. Põlvis veidi alla, keha 180 kraadi pöördesse, küünarnukid, vaatad golfikepile järgi ja nii edasi, see ajas segadusse, sest niimoodi ei saa ju pallile üldse pihta. Ja ei saagi, sest liigutused peavad olema väga täpsed ja kiired ja soorituse lõpus peab olema ka õige asend kõigele lisaks. Esimene mõte on, et kuidas saab kepiga pallile pihta löömise muuta nii keeruliseks!
Peale mõningast vehkimist andis keha juba märku, et homme valutavad torsolihased nii, et vähe pole. Koordinatsioon, jõud ja vastupidavus (golfi rajad on ju kilomeetripikkused) on sellel alal kohustuslikud. Tegemist ei ole jalutamisega värskes õhus. Ja nagu spordis ikka vaid meeletu tahtejõud ja lõputu arv tunde harjutamist annavad tulemusi.»