Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Treener Risto Uuk: ka sina oleksid paks, kui …

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

Väga lihtne on kellegi kehakuju järgi arvata, et ta on laisk. «Jube, milline paksmagu, miks ta ennast kokku ei võta?» Kerge on halvustada, aga kas sa ka mõtled, miks ta parasjagu selline on?

Mina ei ole ülekaaluline sellepärast, et kõik mu ümber soodustab normaalkaalu ja sportlikku eluviisi. Esiteks olen ma väikesest peale palju sportinud. See on juurutanud minus harjumuse trenni teha. Teiseks kolisin ma varakult vanemate juurest ära, hakkasin iseseisvalt elama ning ka oma toitumisotsuseid ise langetama. Kolmandaks, mu elukaaslane sööb tervislikult. Ma võiksin seda nimekirja veel pikalt jätkata: ma töötan personaaltreenerina ja mu spordiklubi asub 15minutise jalutuskäigu kaugusel jne.

Mul on suhteliselt kerge olla sportlikus vormis. Lihtne oleks oodata teistelt täpselt sama ning mõelda, et kui mina suudan olla normaalkaalus, siis miks ei suuda seda teised. Aga nende elus võivad olla hoopis teised väljakutsed ja olukorrad kui minul.

Vaheta temaga kohad!

Mis toimub ülekaaluliste elus, et nad sellise kehakaaluni jõudnud on? Kujuta korraks ette, et sa oled näiteks järgmises raskes olukorras.

  • Sa oled olnud 20 aastat ülekaaluline.
  • Sinu kehakaal on 130 kg 160 cm pikkuse juures ja kehamassiindeks seega umbes 50.
  • Oled 40+ naine ja su hormoonid on tasakaalust väljas.
  • Sa hakkasid meeletult sööma pärast seda, kui su isa autoõnnetuses surma sai.
  • Sul on alla keskmise sissetulek.
  • Sa oled depressioonis, kuna sulle heidetakse su kaalu iga päev ette.
  • Sul on lapsed, kelle eest hoolt kanda, ja 75aastane ema, kes elab sinuga koos. Sa oled üksikema.
  • Töötad täiskohaga ja pead tööasjus palju autoga liikuma.
  • Sa tunned ennast kogu aeg halvasti. Sul on palju teha, aga vähe energiat ja liigesed valutavad.
  • Sa nutad tihti oma keha ja enesetunde pärast. Selleks, et negatiivsetest tunnetest üle saada, sööd sa midagi.
  • Su pere on armastav, aga sotsiaalvõrgustik ei toeta kaalulangust. Kõigil teistel pereliikmetel on samamoodi kaaluga probleeme. Kõik selles peres armastavad söögi kaudu.

Söö vähem ja liigu rohkem? Enam ei tundu seda soovitust järgida nii lihtne, kuna põhimõtteliselt kõik selle inimese elus räägib rohkem söömise ja vähem liikumise poolt.

Enne kui kritiseerid, mõista

Kuidas seda inimest aidata? Kaitseväelase stiilis nõuanded «Söö oma kuradi juurviljad ära! Jää vait ja tee kükke!» pikaajaliselt ei sobi. Selleks, et aidata kellelgi oma elu päriselt muuta, on vaja toetavat suhet, empaatiat ja kaastunnet, mis lubaks mõista teise läbielamisi.

Kaastunne pole kaasahalamine: «Oi, vaeseke!». See on avatud ja lahke mõtteviis, mille puhul kedagi ei süüdistata ning ollakse motiveeritud teist aitama.

2012. aastal ilmunud uuringus «Self-Compassion Increases Self-Improvement Motivation» leiti, et kaastunne enda suhtes suurendab motivatsiooni areneda ja töötab paremini kui enesekriitilisus. See tähendab, et inimene on enda vastu leebe, saab endast rasketel hetkedel aru ning mõistab, et eksimine on inimlik. Uurijad korraldasid neli katset, mille vältel püüti meelega osalejate enesetunnet halvaks muuta. Katsejänestel lasti rääkida oma kõige suurematest nõrkustest ning meenutada vigu ja ebaõnnestumisi. Lõpuks anti osalejatele test, mis oli nii keeruline, et tekitas frustratsiooni.

Pärast seda kõike sisendasid uurijad katsealustele, et nad endasse kaastundlikult suhtuksid. Nad ütlesid, et test oli väga keeruline ja enamik oli sellega hädas. Nad palusid inimestel olla enda vastu lahke ja mitte tunda ennast liiga halvasti. Millised olid järeldused? Leiti, et need osalejad, kes olid enese suhtes empaatilised, oskasid oma vigadest õppida. Nad tahtsid oma sooritust parandada, olid rohkem motiveeritud isegi raskete ülesannete lahendamiseks ning üldiselt optimistlikumad, uskudes, et suudavad tulevikus oma asjadega hästi hakkama saada.

Sotsiaalvõrgustiku mõju rasvumisele

Teatud piirini on rasvumine muidugi inimese valikute tagajärg. Kõik me oleme osa keerulistest sotsiaalvõrgustikest ja keskkonnast, kus teiste käitumine mõjutab meie otsuseid. Arvatakse, et kui su sõbrad on rasvunud, võib see suurendada tõenäosust, et ülekaaluliseks muutud ka sina. On võimalik, et inimesed imiteerivad üksteise käitumist sotsiaalvõrgustikes ning nii head kui ka halvad harjumused võivad levida.

Ühes Inglise uuringus («The Spread of Obesity in a Large Social Network over 32 Years») leiti, et inimese tõenäosus rasvuda suurenes 57 protsenti, kui tal oli sõber, kes oli hiljuti paksuks läinud. Kui üks sugulane võttis tublisti juurde, siis suurenes ka teise tõenäosus rasvuda 40 protsenti. Kui abikaasa kogus kilosid, kasvas tema kaaslase oht paksuks minna 37 protsenti.

Inimene võib hakata sööma rohkem või suurema kaloraažiga toite sellepärast, et tema sõber, sugulane või abikaasa toitub nii. Kaks tugevalt seotud inimest võivad teineteist vägagi palju mõjutada. Samas pole alati lihtne kinnitada, kas kahe inimese sõprus kujundas harjumuse või oli asi hoopis ühesugustes tingimustes.

Tõde on, et ülekaalulisi teismelisi valitakse väiksema tõenäosusega endale sõbraks kui normaalkaalus noori. See on probleem, kuna toetavad sõprussuhted on väga olulised kogu elu. Sõprade puudumine või kaotamine on seotud suurenenud depressiooni ja väiksema eneseväärikusega, mis võib omakorda suurendada noorte ülekaaluprobleeme. Eriti määrav võib see olla põhi- ja keskkoolis.

Arvestades, et rasvumist mõjutavad nii sotsiaalvõrgustik kui ka keskkond, on isiklike valikute langetamine ja prioriteetide seadmine keerukam, kui esialgu võiks arvata. Sellepärast on oluline vaadelda suuremat pilti, mitte arvustada, et ülekaaluline on lihtsalt laisk.

Sõnadel on võimu

Internetis levivad pildid emadest ja lastest, mille all on sõnad «I have a kid, a six-pack, and no excuse» (mul on laps ja kõhulihased – ei mingit vabandust – toim) ja «2 years, 3 years, 8 months, what’s your excuse?» (2 aastat, 3 aastat, 8 kuud – mis on sinu vabandus?). Inimesed, kes selliseid pilte jagavad, tahavad ilmselt aidata. Ma usun, et nad tahavad motiveerida teisi trenni tegema ja tervislikult toituma. Võib ju arvata, et rahulolematus oma keha suhtes panebki tegutsema. Kui ennast tuntakse oma kehas hästi, ei ole ju põhjust liigutada ega midagi ette võtta! Arvatakse, et pildid ideaalsetest kehadest ja karmid sõnumid motiveerivad end käsile võtma. Sageli on aga vastupidi – kuna ideaalpildiga on tekitatud ebarealistlik standard ning selle poole püüdlemine hirmutab inimest, võib ta häbi tundes mõelda, et ongi paks ja tal pole lootustki parem välja näha.

Edukat kaalukontrolli võibki takistada vähene enesekindlus ja eneseusk, mis toob sageli kaasa lohutus- ehk emotsionaalse söömise ning suurendab võimalusi vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda. Oma kehakuvandi parandamine võib aidata korrastada ka söömist. Head abilised on siin psühholoogid, kes oskavad suunata inimesi erinevate võtetega ennast rohkem väärtustama, seadma realistlikke eesmärke ja ootusi oma keha suhtes (nt oma kehaideaali püstitamine vanemate kehatüübi alusel) ning harjutama positiivseid enesesisendusi.

Lõpeta muretsemine!

On päris palju tõendeid, et mure kehakaalu pärast soodustab kaalus juurdevõtmist. Emotsionaalset madalseisu üritatakse ületada söömisega. Ka stress, mille põhjustab kaalumure ja kaalu pärast diskrimineerimine, võib suurendada rasva kogunemist.

Eriti oluline on inimestele, et lähedased aktsepteeriksid neid. See on heaolule väga tähtis, kuna loob stabiilsuse ja turvalisuse, mille abil eesmärkide poole püüelda ja negatiivsete sündmustega toime tulla. Kiidusõnad ja toetus pereliikmetelt aitavad ülekaalulisel vähem oma kilode pärast muretseda, kasvatada enesekindlust ning parandada kehakuvandit.

Liigne väline surve kaalu langetada võib aga süvendada häbitunnet ja kaalu pärast muretsemist. Vahel võib isegi leebe pärimine «Kas sinuga on kõik korras, sa oled vist natuke juurde võtnud?» või küsimus «Kui palju sa kaalud?» mõjuda väga tugevalt inimesele, kes tunneb ennast juba oma kehas ebakindlalt. Inimene, kes tahab aidata, võiks mõelda põhjalikult läbi, miks ja mida ta ütleb ning kas see on tegelikult teisele abiks.

Edu on tõenäolisem, kui inimene ise püstitab eesmärgi kaalus alla võtta ning teised ei survesta teda. Siis on ta sisemiselt motiveeritud oma enesetunnet parandama, mitte ei langeta kaalu selleks, et teised teda lõpuks aktsepteerima hakkaksid.

Kuidas aidata ülekaalulist?

  • Kui sa tahad aidata, püüa aru saada olukorrast, milles ülekaaluline on. Pane ennast teise inimese olukorda. Asi pole lihtsalt selles, et inimene on laisk, ülakaalul võivad olla muud mõjuvad põhjused.
  • Ole ise oma eluviisi ja käitumisega eeskujuks. Kõik saledad ei ole seda alati. Et teisi aidata, tee kõigepealt ise neid asju, mida soovitad. Kas sa ise magad piisavalt, maandad stressi ja sööd aeglaselt?
  • Ole päriselt toeks, mitte ära lihtsalt kritiseeri kellegi eluviisi. Kiida oma lähedast, sõpra, tuttavat või isegi võõrast selle eest, et ta on hakanud trennis käima. Tunnusta teda, et ta sööb rohkem juurvilju ja joob vähem magusaid jooke. Mida enesekindlam inimene on, seda tõenäolisemalt võtab ta ka edaspidi osa füüsilistest tegevustest. Mida emotsionaalselt stabiilsem inimene on, seda vähem otsib ta oma probleemidele abi toidust. Ole see inimene, kelle poole toe saamiseks pöörduda, mitte see, kes karme sõnu loobib.
  • Harjuta ennast andma positiivset tagasisidet. Avasta inimese tugevused ning tunnusta teda. Pööra tähelepanu ka väikestele edusammudele. Aga ole alati aus ja mõtle seda, mida ütled.
  • Anna soovitusi, kuidas paremini trenni teha ja toituda, kui näed, et sõber on selleks valmis. Kui ta ise küsib, siis ta on tõenäoliselt valmis. Jälgi, et nende soovituste järgimine oleks talle ka jõukohane. Ainuüksi kaalunumber ei peegelda inimese elu!

Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!

Tagasi üles