Eesti Pereteraapia Ühingu esinaine Siiri Tõniste tõdes põhjaeurooplaste suhtlusportaali Victoria Milan peatset avamist kommenteerides, et eriti küüniline on nimetada abielus või suhtes inimestele kõrvalehüppe võimaldamist õnnetute inimeste aitamiseks.
«Mitterahuldavas paarisuhtes elavad inimesed ei vaja mitte anonüümset seksiseiklust, vaid abi ja toetust lähedussuhte loomiseks või selle taastamiseks,» märkis Tõniste.
Püüdlemine emotsionaalselt turvalise lähedussuhte loomise ja säilitamise poole on tema sõnul üks põhilisemaid inimlikke vajadusi. «Rahuldustpakkuv paarisuhe kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi nii füüsilise kui psüühilise haigestumise vastu. Mida kindlamini oleme seotud oma paarisuhtes, seda enam saame eristuda isiksusena teistest,» selgitas psühholoog-paariterapeut.
Kuid kahjuks kipub meie individualistlikus ja naudingutele orienteeritud kultuuriruumis tema sõnul kaduma minema teadmine, et olulisim, mida inimene oma elus vajab, on seotus teise inimesega. «Tähtsustame iseseisvust ega räägi eriti sellest, kuidas mõjub inimesele sellega kaasnev emotsionaalne üksindus,» märkis ta.
Kõrvalsuhted on Tõniste sõnul üheks levinud väljundiks, kuidas väljakannatamatu üksindustundega paarisuhtes toime tulla. Kuid isegi kui üheöösuhe või väike seksiseiklus pakub hetkelist unustust rasketest tunnetest, ei asenda see kunagi emotsionaalselt turvalist ja kindlatel alustel paarisuhet, mida vajame perekonnas elamiseks ja laste kasvatamiseks. «Parim, mida me oma lastele eluks kaasa saame anda, on samuti kogemus vanemate toimivast paarisuhtest.»
Tõniste märkis, et keegi meist pole sündinud heaks lapsevanemaks - selleks kasvatakse läbi oma kogemuse ja eksimuste. Täpselt samamoodi luuakse emotsionaalselt turvalist paarisuhet - koos kogedes, tülitsedes ja uuesti leppides. «Tähtis on vaid see, et pärast tüli või eriarvamust suudaksid partnerid taastada turvalise seotuse omavahel ehk nagu me lastele õpetame - leppida ja kallistada,» lisas ta.
Tõniste tõdes, et kahjuks pole paljudel inimestel lapsepõlvest võtta eeskujuks mudelit heast paarisuhtest ning on neidki, kes pole kunagi kogenudki turvalist lähedussuhet ei oma vanemate ega lähisuhte partneriga. Siiski on eeldused, vajadused ja püüdlused selle poole meis kõigis olemas.
Kuid mida teha, kui tunned suhtes millestki puudust ja see tekitab ahvatlusi puuduolevat mujalt otsida? Või kui mitte isegi mujalt otsida, siis seikluse abil oma muid vajadusi vaigistada, ajutiselt tagaplaanile suruda?
Tõniste sõnul tuleks eelkõige omavahel kõigest avameelselt rääkida. «Reegel peaks olema, et kõneldakse ainult enda tunnetest ega kritiseerita teist. Ja et võetakse aega teineteise jaoks, kahekesi olemiseks. Kindlasti tasuks meeles hoida seda, et partnerid pole oma põhiolemuselt muutunud, vaid muutunud on suhe ja selles on mõlemal oma osa,» lisas ta.