Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lapsed, kes sünnivad südames

Ühe pere lugu lapsendamisest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Kai (41) ja Toomas (42) on koos elanud üle 13 aasta. Neil on kaks last – keskmine Eesti perekond. Mis teeb nad aga eriliseks, on tõsiasi, et neil pole kummalgi bioloogilisi lapsi. Tervise tõttu otsustasid nad lapsendamise kasuks.

«Lapsendamise otsus tuli üsna ruttu pärast ebaõnnestunud kunstliku viljastamise katset,» räägib Kai. «Tundsime, et olime selleks valmis.» Otsuseni muidugi kergekäeliselt ei jõutud. Viljatusravi oli pikk ja kestis mitu aastat, kuna Kai kaasasündinud terviserikke tõttu loomulikul teel lapsi ei saanud. «Kõik see väsitas: pidev ootamine ja lootmine, pettumine, ravimite manustamine, oma keha kurnamine… Tekkis tunne, et see kõik on mõttetu,» meenutab Kai keerulist teekonda, mis ta lõpuks sarnase kogemusega inimesi koondavasse foorumisse viis. Sealseid lugusid lugedes vaikselt lapsendamise mõte idanema hakkaski. «Julgust andsid ka teised lapsendamislood,» ütlevad Kai ja Toomas.

Mõttest ametniku juures avalduse kirjutamine võttis aega paar kuud, kuid laps jõudis nendega koos koju alles kaks aastat ja kümme kuud hiljem. «Võib-olla oleks see aeg ka lühem olnud, kuid meie elus toimusid vahepeal suured muutused,» mõtiskleb paar. Nad kolisid, vahetasid töökohti… «Lõppkokkuvõtteks: ju me pidimegi nii kaua ootama, sest meie laps sündis just samal ajal, kui meie lapsendamise otsus küpseks sai. Temal oli oma tee käia, meil oma.»

Teise lapse lapsendamise otsus oli justkui loomulik jätk, kuid tahtis samuti küpsemisaega. «Suurem laps oli meie peres olnud juba paar aastat, kui mõte ka teoks sai.» Sel korral läks avalduse kirjutamisest lapsega kojujõudmiseni 3,5 aastat. Kai ja Toomas usuvad, et ju nad pidid ka sel korral ootama, et lõpuks oma lapsega kohtuda.

«Kõige suurem rõõmuhetk on esimene öö kodus, kui kuulad lapse nohisemist ja mõtled, kas see on unes või ilmsi. Rõõmuhetk on see, kui laps ütleb sulle esimest korda emme või issi. Rõõmuhetk on see, kui laps poeb sülle või kallistab. Siis lähevad kõik raskused meelest…»

Pikk ootus

Paar usub, et ilmselt just ootus ongi kõigi lapsendajate jaoks emotsionaalselt kõige raskem osa. «Sa ei tea ju iialgi ette, millal see kauaoodatud kõne tuleb. See on kõige närvesöövam, ootaja aeg on ju pikk,» räägib Kai ja ütleb, et kõik muu, mis selle protseduuriga kaasas käib – koolitused, pereuuring, dokumentide kogumine – on asjade loogiline jätk ja vajalik osa. Nad arvavad, et kohtus käimine ajas küll natuke pabinasse, kuid oli lõppeks lihtsaim osa. «Eeltöö on ju selleks ajaks juba kõik tehtud. Väga hea tunne oli sealt väljuda teadmisega, et meil on nüüd päris oma laps.»

Esimest last plaanides lootsid Kai ja Toomas, et nende koju jõuaks alla aastane laps. «Tahtsime ju kogeda kõiki lapsevanema rõõme ja muresid algusest peale!» Läks aga teisiti: esimene laps oli peaaegu kolmeaastane ning temaga koos kasvasid nad lapsevanemateks. Teise lapse puhul olid nad valmis natuke vanemaks lapseks, kuid saatuse tahtel jõudis sel korral nende koju paarikuine tütretirts. «Pisema tulek andis meile selle kogemuse, mida päris alguses soovisime – kogeda kõiki lapse arenguetappe,» arvavad Kai ja Toomas, et kõik läks nii, nagu pidi.

Kui küsida Kailt ja Toomaselt suurimate murekohtade ja rõõmuhetkede kohta, vastavad nad täpselt nagu iga teine lapsevanem. «Kõige suurem rõõmuhetk on esimene öö kodus, kui kuulad lapse nohisemist ja mõtled, kas see on unes või ilmsi. Rõõmuhetk on see, kui laps ütleb sulle esimest korda emme või issi. Rõõmuhetk on see, kui laps poeb sülle või kallistab. Siis lähevad kõik raskused meelest…»

Millal ja kuidas lapsele adopteerimisest rääkida?

Lastele on nad otsustanud nende taustast rääkida täpselt nii palju, kui nad küsivad. «Suurem laps mäletab oma tulemist meie perre, temaga on lihtsam rääkida. Selle juures peab arvestama lapse vanust ja küpsust – mida rääkida, mida mitte. Või mida saab hiljem rääkida,» selgitavad vanemad ja ütlevad, et kindlasti räägivad ka väiksemale ära tema loo.

Selgitamiseks on nad kasutanud abivahendina raamatuid, näiteks «Mudilane Mummu», ja Jänku-Jussi multikat. Ka tuttavate-sugulaste lastele on olnud need selgitustööl abiks. «See aitab neil paremini mõista, kuidas meile nii äkki lapsed tekkisid.»

Kai ütleb, et lapsendamise ümber keerleb palju väärarusaamu ning tallegi on öeldud, et oi, mina küll ei suudaks «võõrast» last samamoodi kasvatada kui enda oma. «Selle peale olen küsinud, mis vahet seal on. Kas oma lapse võtad kuidagi teistmoodi sülle, kas oma lapsele annad kuidagi teistmoodi süüa, kas oma lapsele teed teistmoodi pai? Laps on ju ikkagi laps, olenemata sellest, kas oled ta ise sünnitanud või on ta sündinud sinu südames.»

Mida soovitavad Kai ja Toomas neile, kes kaaluvad lapsendamist?

•  Lapsendamist ei saa kellelegi «soovitada», see otsus peab tulema inimese enda seest.

•  Kindlasti peab mõte olema küps mõlema partneri jaoks, et ei tekiks hiljem süüdistavaid mõtteid stiilis «sina ju tahtsid seda last».

•  Enne maavalitsuse lastekaitsespetsialisti juurde esmasele nõustamisele minemist võiks läbi mõelda, millises vanuses last tahaksite-suudaksite kasvatada, millised on pere tugevused ja võimalused, mis on lapsendamise motiiv.

•  Ja kõige olulisem: tee endale selgeks, kas suudad kedagi tingimusteta armastada!

Tagasi üles