Ma tahan rääkida filmist nimega «Pahupidi». Ameerikamaal tehtud animatsioon, kus tegelasteks on... emotsioonid. Ei, ma ei taha soovitada seda filmi suurtele ja väikestele põhjusel, et selle konsultantideks on psühholoogiamaailma staarteadlased Paul Ekman ja Dacher Keltner ja film sobib emotsiooniõpikuks. Põhjus on muus – selle filmi kõige keerulisem, mitmeplaanilisem tegelane on Kurbus.
Pontsakas, kohmakas, sinine (muidugi mõista...), kõigil jalus, pidevalt ohkav, jalgugi alla ei võta – täiesti mõttetu, ainult segab. Sellisena paistab Kurbuse tegelane meile alguses. Nagu masenduses inimesedki tihtipeale teistele tunduvad. Nii tüütud, neist hoitakse võimalust mööda eemale, neid aktsepteeritakse ühel hetkel ainult viisakusest. Aga korraga juhtub filmis midagi muud: selgub, et optimismist alati ei aita, see võib olla ebaadekvaatne. Rõõmsas tujus oleme loovamad, aga proovige elevil olles mis iganes probleemi sügavalt analüüsida – see ei õnnestu. Filmi kõige kriitilisemal hetkel kuulab aga just Kurbus peategelasest tüdruku mures fantaasiasõpra Ping Pongi – saades just nii viimase uuesti tegutsema.
Teekonda ei saa jätkata, kui pole käidud ära teelolija väga suure mure sees. Teekond muutub, sest selgub, et pole võimalik koguda vaid rõõmsaid mälestusi. Kõik tunded on tähtsad, enamik olukordi meie elus on emotsionaalselt kirjud, nendega on seotud mitu emotsiooni. Aga kõige tähtsam – julgus olla üleni kurb, oma haavatavust näidata annab teistele võimaluse meid toetada ja suurendab lähedust. See aga tekitab positiivseid emotsioone, mille abil tegusamalt edasi elada. Kogu aeg ainult positiivsetele elamustele keskendumine võib viia paanikani, sest elus on alati ka raskusi, muret, koledat. Teiste poolt pidevalt korratud või endale mantraks saanud käsk «ole rõõmus» võib lõppeda šampanjapudeli efektiga, kus ühel hetkel allasurutud negatiivsed emotsioonid kontrollimatult välja purskavad.
Teiste poolt pidevalt korratud või endale mantraks saanud käsk «ole rõõmus» võib lõppeda šampanjapudeli efektiga, kus ühel hetkel allasurutud negatiivsed emotsioonid kontrollimatult välja purskavad.
Mis sellest rääkida, võib nüüd küsida. Kurbuse ja toetamisega saame ju ikka kenasti hakkama? Aga mõtleme korra, mida me toetamiseks peame. Soovitused stiilis «ära tunne nii»? Kummelitee ja jooga ja lõbus pidu aitavad, lihtsalt proovi, ära põe? Väike vein või konjakipits ja elu on jälle lill? Minul on olnud veel suurem masendus ja näe, ellu jäin? Teistel on veel hullem, vaata kui tore elu sul tegelikult on? Võta end ometi kokku, asi pole halb? Sa saad kõigest valesti aru, saa üle? Sa oled ju tugev ja tore, varsti on kõik korras?
Tegelikult annavad sellised – enamasti kõige paremate soovidega teele saadetud – nõuanded ja ergutused vastupidise efekti. Kurb, masenduses inimene teab ju kõike seda, aga tema tunnete tühistamine (pole põhjust kurvastada, ära mõtle üle, võta aru pähe) suurendab üksildust veelgi, hirmutab teistest eemale.
Piisab kõige lihtsamast. Või kas see on lihtne? Olla mures inimese jaoks olemas, vaikselt, kuulata. Lihtsalt kuulata. Öelda, et saate aru, et teisel on väga raske. Mitte enamat. Ei, ärge öelge, et saate aru, sest teil on ka nii olnud. Neil hetkedel kui meie varasemast rõõmsast minast pole järel muud kui vari, iseenda olemasolu talumine tundub võimatu, lootust ei paista kuskilt, kõik tundub kokku varisevat, me vajume järjest sügavamale – neil hetkedel on inimene väga üksi, väga kõledas ja külmas väljapääsuta kohas. Proovige olla lihtsalt tema kõrval, selles sügavikus, ilma lootuseta mõista, püüdmata hopp-hopp-hopp tegutsema ergutada – lihtsalt aktsepteerige ja olge olemas. See nõuab julgust. Aga see ongi hoolimine ja tihti ka tee pimedusest välja.
Vaimse tervise kuu raames teevad pereterapeudid Kätlin Konstabel ja Rena Pent Tartu Hariduse Tugiteenuste Keskuses 1. oktoobril algusega kell 18 kõigile avatud töötoa «Suhtekolmnurgad ja emotsionaalne heaolu». Vaata lisainfot Terviseinfo veebilehelt.