/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Kolmapäevases «Pealtnägijas» rääkisid kaks naist oma loo jõhkrast perevägivallast ja seoses sellega kutsusime lugejaid kirjutama oma kogemustest koduvägivallaga. Oma loo kirjutas meile naine, kes koges lapsepõlves nii vaimset kui füüsilist vägivalda, ega saanud kuskilt abi.
Olen väga tänulik, et mul on võimalus valus asi südame pealt ära rääkida, sest kunagi alla neelatud valu painab mind juba üle 30 aasta.
Meil oli suvila, mille kunagi ammu kinkis vanaema oma kahele tütrele: minu emale ja tema nooremale õele, kes on minu tädi.
Lapsepõlvest mäletan, et seal sai väga ilusaid suvesid veedetud. Meie pere ja mu tädi pere käisime seal sõbralikult koos, täditütar oli minuga ühevanune, mängisime koos. Kõik oli tore.
Kuni teismeeani, mil hakkasin märkama, et perekondade koosviibimistel hakati sageli minu ema kiusama. Näiteks tegi minu isa söögilauas ema kulul õelat nalja ja kogu see seltskond lõkerdas naerda. Hakati ka otse väga halvasti ütlema, tädimees nimetas mu ema «vanaks pardiks» või «paksuks lehmaks» vms väga solvavaks. Ema talus kõike vaikides, vahel siiski lõppes asi sellega, et ema jooksis nuttes majast välja. See kõik kordus alaliselt. Hakkasin muutuma üha sallimatumaks sellise vägivalla suhtes, kuni ühe otsustava hetkeni, mil mu mõõt sai täis.
See oli 1994. aasta suvel. Olin Tartus tudeng, suveks läksin koju vanemate juurde ja suvilasse. See oli ainus suvi mu elus alates 13-aasta vanusest, kus mul ei õnnestunud suveks tööd leida. Sel suvel oli õhkkond eriti raske. Eesti iseseisvumisega ja oma raha saabumisega olid suhted kahe perekonna vahel läinud üha teravamaks. Pidevalt õiendati, et suvila kuulub tegelikult mu tädi perele, sest nemad on «rohkem panustanud» ja et kadugu meie sealt minema, aga minu isa üldiselt kardeti ja ähvardustest kaugemale ei mindud.
Seda teravamaks läks vaimne vägivald.
Minul endal oli väga raske, sest olin masendunud, et mul ei olnud õnnestunud tööd leida. Isa nimetas mind pidevalt muidusööjaks. Kodus olemine oli üsna talumatu. Nutsin sageli, ootasin, et saabuks ruttu sügis, saaks Tartusse ühikasse.
Mäletan ilusat suvepäeva suvila aias, rohisin peenart. Samas lähedal töötas ka mu ema aias. Siis tuli mu tädi sinna meie juurde. Ta keeras selja minu poole ja hakkas mu ema kallal võtma, umbes nii: «No mida sa loll siin ometi teed! See kõik on ju valesti. Ega sul siin mingit saaki ei tule nagunii. Parem mine linna tagasi. Mul on lihtsalt vastik vaadata, kuidas te siin pidevalt jalus olete. Ja vaata oma tütart - logeleb terve suve siin aias, tööd teha ei viitsi, täielik looder, kes tahab elu aeg pensionäride kaela peal elada!»
Logardist tütre all mõeldi muidugi mind. Kusjuures mu tädi unustas ära, et tema enda tütar - täpselt minu vanune - peesitas mõni meeter eemal päevitustoolis, et ta oli terve suve ainult aias mõnulenud, lasknud endale kolm korda päevas einet teha ja läks igal õhtul oma noormehega lõbutsema, ja et see tütar tõesti ei olnud 22-aastaselt veel kunagi elus töötanud ja ise endale raha teeninud, sest ema ja isa andsid talle kõike küllaga.
Ma mäletan, et mu närv läks sõna otseses mõttes mustaks. Tõusin püsti ja hakkasin hüsteeriliselt karjuma midagi, ma ei mäleta, mis sõnu. Mu tädi vahutas selle peale ainult rohkem ja solvas mind kolmandas isikus, täiesti ignoreerides mind. Mu ema oli seal lihtsalt põlvili peenra ääres maas, pea norus ja kannatas kõike vaikides, nagu alati. Aga minul sai sel hetkel mõõt täis. Ma olin 22-aastane noor tudeng. Mul ei olnud sõpru, noormehest rääkimata. Olin täiesti üksi, täiesti masenduses ja ma otsustasin, et enam ma seda välja ei kannata, pean leidma julguse teha enesetapu.
Mäletan, et läksin suvilast ära linna. Istusin oma toas, nutsin. Siis helises telefon. Keegi inimene kuskilt kursuselt mäletas mind ja küsis, kas ma ei tahaks sõita Rootsi keelepraktikale. See oli nagu päästerõngas. Nõustusin silmapilkselt. Paari päevaga sain Rootsi viisa, rootslased maksid mu reisi eest. Sõitsin parvlaevaga «Estonia» ja olin terve augustikuu Rootsis, ilusas maakohas mere ääres. Inimesed olid kenad ja lahked, minu ülesanne oli aidata lapsi hoida ja koduseid töid teha. Perenaine oli kunstiõpetaja, mees loomaarst. Neil oli kolm toredat tütart, kassid ja lambad. See oli nagu hingepalsam, tol hetkel tundsin, nagu oleks keegi mu palvetele vastanud ja mu ära päästnud millestki väga õudsest, ning et keegi kõrgem jõud on kuskil siiski olemas, kes ka minust hoolib.
Sügise alguseks tuli siiski Eestisse tagasi tulla, aga siis läksin peaaegu et kohe Tartusse. Tartus ootas taas hea üllatus - mulle oli antud stipendium minna aastaks välismaale, seekord Portugali, keelt õppima. See sobis suurepäraselt, sest olin otsustanud, et koju ei lähe ma enam kunagi.
Emaga ma ikka mingil määral suhtlesin, kuid kandsin ka tema peale vimma, et ta ei olnud kunagi iseenda ega minu kaitseks välja astunud. Vägivald oli meie peres nii tavaline asi, lapsest peale mäletan vanemate tülisid, peksmisi - isa peksis ema, peksis mu suuremat õde, kui see ei tulnud õigeks ajaks koju. Kogu aeg oli karjumine, ropendamine, solvamine ja ka peksmine. Füüsilise peksmisega olin ma lapsest peale harjunud, aga vaimset vägivalda ma lihtsalt enam ei tahtnud kannatada. Üllatavaks osutus kontrast minu koduse õhkkonna ja Tartu Ülikooli oma vahel, sest ülikoolis koheldi mind nagu inimest, kodus aga mitte ja ma olin suures segaduses, ei teadnud, kuidas käituda või olla, mida tunda.
Samal sügisel sõitsin Portugali. Sõiduraha hankimisega oli tohutu probleem, aga minu kodulinna linnavalitsus andis väga helde summa, tänu millele sain osta üheotsa lennupileti. Nii ma läksingi. Aasta otsa sain seal stippi ja elasin ilusti ära. Suveks otsisin endale töö rannarestoranis. Inimesed olid väga kenad ja püüdsid mind igati aidata. Minu kogemus ongi see, et võõrad on alati lahkemad ja kenamad kui oma kodused.
Jõuludeks tulin Eestisse tagasi, läksin jälle Tartusse ühikasse, tegin diplomitöö ära. Ja kui sain diplomi kätte - mäletan, et õppejõud tuli minu juurde ja küsis, kas ma magistriõppesse ei tahaks minna. Aga mul oli juba lennupilet olemas, et minna uuesti Portugali ja olla kodust nii kaugel kui võimalik. Haridust ei osanud ma tol ajal väärtustada, sest minu kodus seda ei tehtud, mind oli kogu aeg sõimatud muidusööjaks, isa nõudis mult isegi üüriraha kodus elamise eest.
Ma ei tahtnud. Nii elasin aastaid Portugalis, siis suundusin Austraaliasse, elasin seal samuti palju aastaid. Alles hiljuti tulin tagasi, sest tegelikult on mul kogu aeg olnud kodumaaigatsus, kuigi kodu mul siin ei ole olnud, aga ma armastan Eesti loodust. Loomulikult võttis mu tädipere suvila kohe pärast mu isa surma üle. Ema sunniti tegema kinkelepingu minu täditütre kasuks. Tädi oli lasknud linnas lahti jutu, et mina läksin välismaale prostituudiks, nii et kodulinna ma isegi külastama minna ei saa, sest inimesed vaatavad imelikult.
Õnneks on möödas juba 20 aastat ja inimesed hakkavad unustama.
Kuid mina ei unusta seda vägivalda kunagi. See mõjutab mu enesehinnangut tänini ja seda ei muuda miski. Käin regulaarselt eneseabikursustel, täiendan ennast ülikoolis, aga sügaval sisimas ei muutu miski.