Lugeja kirjutab: vägivaldset meest ärritas alandlikkus

Linda Pärn
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Eile rääkisid kaks naist «Pealtnägijas» oma loo jõhkrast perevägivallast ja seoses sellega kutsusime lugejaid kirjutama oma kogemustest koduvägivallaga. Anonüümseks jääda soovinud naine sõnas oma kirjas, et tema vägivaldne elukaaslane olevat justkui oodanud naise vastuhakku.

Minu esimene abielu kestis kolm aastat, kannatasin mõnitusi ja alandusi. Viimasel aastal soetas mees endale armukese ja ei varjanud seda minu eest, vaid irvitas mulle näkku. Lahutama polnud ta nõus, justkui nautis minu alandamist. Lõpuks tuli ka füüsiline vägivald, aga seda ei lasknud ma peale esimest tagumist rohkem juhtuda. Peale seda klobimist tuli mul kui aru pähe, et ka mina olen inimene, mitte peksukott.

Kui järgmisel korral vastu nägu sain, ei jätnud vastamata ja virutasin panniga nii kuis jõudsin. Olin hirmul, et mis nüüd hakkab juhtuma. Mees vahtis mind imestunult ja ehmunud näoga, pobises midagi ja läks kodust minema. Muidugi ei jäänud ma sinna, aga enne kui me lahku läksime, tunnistas ta, et teda ärritas kogu aeg see alandlikkus - talle isegi meeldis, et ma talle vastu hakkasin ja panniga virutasin.

Minu lugu polnudki nii hull kui mõnel teisel, aga kahjuks või õnneks jättis see minu psüühikasse jälje. Ma olen nüüd tugevam ja ei lase ennast alandada.

Naised, ärge olge nii arad ja alandlikud, mõnikord aitab, kui näitate, et olete tugevad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles