Muusikasse sündinud Stig Rästa

, teemalehe toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Стиг Ряста
Стиг Ряста Foto: Peeter Langovits

Noorukina komponeeris Trafficu kitarrist Stig Rästa (34) noodivihikusse kritseldades enda arvates uue Eesti hümni. Nii vihik ise kui ka selle lehekülgedel vaikselt krõbisenud hümniviis on tänaseks küll ajatolmu alla mattunud, kuid ometi määras see noore muusiku tulevikuveendumuse – täita Eesti hea muusikaga nii laulukirjutaja, artisti kui produtsendina.

Alustuseks paneme asjad õigetesse sahtlitesse – kas muusikal ja muusikal on sinu jaoks (loominguliselt, hingeliselt) vahet, kui sa esitad muusikat ise või kirjutad seda teistele esitamiseks ja säramiseks?

Kindlasti on vahet. Kui midagi ise lood ja enda peas valmis mõtled, siis oskad ilmselt ka sellesse õige emotsiooni sisse panna. Esitada laulu just nii ausalt ja ehedalt, kui vähegi oskad.

Keegi teine ilmselt ei oska või ei saagi selle hetkega samastuda, kui üks või teine viisijupp sulle pähe tuli. See sõltub ikka kohast ja ajast, millal see just sinuni jõudis.

Teisele lauljale võid küll üritada mõtet sõnadega edasi anda, et laulu rohkem lahti seletada, aga see ei ole kunagi ilmselt sama, mis sünnib laulukirjutaja peas.

Küll aga eksisteerib tegelikult võimalus, et hea laulja või siis laulu esitaja saab sellest laulust omakorda mingi emotsiooni ja tõlgendab kogu asja hoopis isiklikust vaatenurgast ja paneb sinna enda tunded ja arvamused sisse. Taolisel juhul võib laul täiesti uuesti sündida ja muu kõla saada.

Kõlab nagu mõistujutt, aga näiteks poplauludes, kus on teinekord kolm või rohkem autorit, leidub mu arvates seda «miskit» sees palju segasemalt – kogu sära ja hingelisus on ainult laulja kätes ehk selles, kuidas tema lugu esitama hakkab.

Stig Rästa. Foto:
Stig Rästa. Foto: Foto: Peeter Langovits

Kumb siis sinu hinge rohkem paitab ja sinu arvates publikut otsesemalt kõnetab – sinu hääl ja artistikuju või sinu muusika?

Minu hinge paitab kõige enam see, kui saan võimalikult palju oma muusikat rahvani tuua. Mulle meeldib, kui saame koos lauljaga stuudios midagi luua ja eriti, kui laulja lisab omalt poolt mingeid eriti häid nüansse veel juurde – nii on tulemus ka palju parem.

Eks mul selle ise laulmisega ongi nõnda, et olen liiga tagasihoidlik, et tormata kõiki laule laulma; kui vahel saangi midagi ise esitada või välja anda, siis on kõik okei.

Küll aga, mida aeg edasi, siis tunnen vaikselt jälle, et tahaks ise ka mõnd enda tehtud laulu esitama hakata. Eks paistab.

Kes on need artistid, keda pead oma muusika vääriliseks? Seob neid miski maailmavaade, arusaamad, pädevused?

Need artistid on niisugused, kellel on hea suhtumine asjasse. Üldjuhul on lauljad ju kõik ikkagi kunstnikud, kes tahavad seda miskit endast välja anda ja need inimesed on ühtlasi sellised, kellega on kergem koos midagi luua.

Üldiselt vist ei jõuaks kõigile soovijatele oma laule jagada, sest äkki kaob siis huvitavus ära. Hetkel on mul au intensiivselt töötada kolme Eesti lauljaga – Silver Laasiga, Elina Borniga ja Karl-Erik Taukariga – ja see on täiesti piisav number siin väikeses riigis.

Samas olen leidnud juba mitmeid huvitavaid noori tegijaid, kellega kohtudes tekib kohe tahtmine midagi koos proovida ja kelle puhul kuulen, et on tegu andeka inimesega, kel on lisaks ka mulle midagi anda. Näiteks kogemust, seega soovin võimalikult erinevate inimestega koos töötada.

Aga kui aega jälle rohkem, küll ma võtan siis julguse kokku ja helistan: «Kuule, mis sa arvad, kui teeks ühe laulu koos?». Ükskõik millises muusikukarjääri etapis lauljaga tegu on – kas siis nooremaga või kogenenumaga –, mina pean ikkagi julgust koguma, et kellelegi niisugune ettepanek teha.

Nii et oled siis isiksusena nõnda tagasihoidlik?

Stig Rästa. Foto:
Stig Rästa. Foto: Foto: Peeter Langovits

Ma pigem olen ikka tagasihoidlik, jah. Ei trügi esiritta, vaid pigem kontrollin asju tagumisest reast. Aga mingi kontroll peab, jällegi, asjade üle olema.

Eestis ei ole ju iseenesest keeruline saada tuntuks, olla artist ja armastatud isiksus, küll aga on oluliselt raskem tiitleid ja staatust püsivalt hoida ning arendada – kus maal sina enda arvates oled?

Eestis vist tõesti pole keeruline tuntuks saada. Küll aga on raske olla armastatud artist ja isiksus, mis tuleb pigem ajaga. Tihti kipuvad nooremad lauljad ja artistid võrdlema ennast mõne Eestis aastakümneid tegutsenud lauljaga, et vot kus sellel läheb hästi ja mul ei lähe üldse. Sealjuures unustatakse, et too edukam laulja on tegutsenud kakskümmend aastat, ja unustatakse ära, et ise ollakse alles mõned aastad pildil kui noor ja tõusev laulja.

Ehk minu arvates on staatuse saavutamine suhteliselt keeruline ja tuleb teha oma asjades õigeid valikuid.

Isiklikult olen sealmaal, et tahan pigem olla juba võimalikult eemal kogu meedia tähelepanust ja teha oma asja. (Sullegi annan seda intervjuud seetõttu, et olid mu klassivend).

Palju tutvused Eestis määravad? On see seega su viimane intervjuu lähituleviku mõistes?

Tutvused muidugi määravad. Nii väikeses kohas on kõik omavahel tuttavad ja sellepärast ei tasu siin ka muda üles keerutada, vaid pigem kõigile edu soovida ja aidata üksteist nii palju kui võimalik.

Ma pigem arvan, et see ei ole mu viimane intervjuu lähituleviku mõistes, sest toimuma hakkab taas ehk ühtteist huvitavat ...

Põnev. Ootame. Aga selgita väheke – kuidas see toimib, et üks bänd sünnib, elab, kustub, ja siis korraga tärkab teine. Kuivõrd bänd ja selle liikmed tervikprotsessi mõjutavad ja miks?

Stig Rästa. Foto:
Stig Rästa. Foto: Foto: Peeter Langovits

Ega ma nüüd spetsialist ole, aga omast kogemusest võin rääkida. Bändid üldjuhul saavad alguse vist ikka nii, kui sõbrad – kes on juhtumisi ka muusikud – peavad õigeks hakata koos musitseerima. Usun, et ükskõik, mis tasemel muusikat viljelda, on see igaljuhul väga loov ja arendav tegevus.

Bändid jäävad püsima, kui neil on lahe koos olla ja mängida, ning kõik tunnevad, et tegutsetakse ühtse asja nimel. Ka minul on mõned bändid, kus olen olnud või osalenud, ent on laiali mindud.

Üldiselt tekivad liikmetel kas uued huvid või inimesed vahetuvad ja ei tunne enam üksteist endiselt. Eks bändivärk on selline lahe asi, kus peab mu arust ikka lõbus olema, ja kui selle kõrvalt suudetakse koos ka häid ja õigeid otsuseid teha, siis on bänd ju püsima loodud.

Kui me nõustuksime ühiselt, et oled eeskuju, siis milles ja kellele sa tahaksid olla eeskujuks Eestis, aga miks mitte ka suuremas maailmas?

Kui peaksin olema eeskuju, siis võib-olla tasuks rõhutada, et teen väga palju selleks, et tegeleda laulude kirjutamisega. Hakkasin suhteliselt noorelt peale ja mäletan siiani noodivihikut, kuhu esimesed noodid hariliku pliiatsiga kirja panin.

Kusjuures sinna vihikusse kirjutasin teadlikult Eestile uue hümni, sest olin just teada saanud, et laulame oma tähtsatel päevadel Soome helilooja laulu. Ega see n-ö hümn nüüd midagi erilist polnudki, aga mõte oli üllas.

Tollest ajast peale olen otsinud võimalusi, et siduda ja pühenduda täielikult muusika loomisele ning laulude kirjutamisele. Kui ikka iga päev harjutada ja kirjutada, peab mõni laul ka hea olema.

Lisaks võiks eeskujuks võtta sedagi, et enese arvates teen endiselt liiga vähe selleks, et täielikult läbi lüüa. Peab olema julgem ja kiiremini tegutsema.

Stig Rästa. Foto:
Stig Rästa. Foto: Foto: Peeter Langovits

Muusikamaailmas on sul endalgi kindlasti palju eeskujusid, aga väljaspool seda?

Alustame mõnest laulukirjutajast – üldsusele rohkem 4 Non Blondes lauljana tuntud Linda Perry, kes on kirjutanud väga palju menukaid poplaule; Ryan Tedder, keda saab varsti bändiga One Republic Eestis näha ja kes on samuti kirjutanud palju häid laule teistele; Pharrell Williams, kes on ilmselt üks nimekamaid laulukirjutajaid ja produtsente; Sia Furler on kindlasti üks mu iidoleid, pluss ta on ise täiesti vapustav laulja ka.

Samuti Max Martin, temast tean ülivähe, aga see-eest teavad väga paljud tema laule. Eestis oskavad Ago Teppand ja Vallo Kikas minu arvates megahästi muusikat kirjutada ja produtseerida. Viimase kahe puhul saan õnneks igapäevaselt nende kõrvalt natuke õppida. Väljaspool muusikamaailma ei oska ma kahjuks hetkel ühtegi eeskuju esile tuua.

Kui sa oma loodud muusika kaudu saaksid ühe maailmaprobleemi lahendada või vähemalt lahendusele kaasa aidata, siis julgeksid sa selle probleemi sõnastada?

Tõenäoliselt prooviksin sõdu ära hoida, sest sõjad tunduvad täiesti mittevajalikud asjad. Aga seda muidugi ideaalis ja noh, eks niisuguse küsimuse üle võikski arutama jääda, mida teha ja miks.

Aga mõne igapäevasema-lihtsama-kodusema probleemi oled vast aidanud juba muusikaga lahendada?

Vist isegi ei ole. Või siis ehk enda teadmata kellegi teise koduse probleemi. Ükskord kutsus üks mees meid oma elutuppa esinema, et teha üllatust oma naisele, kellega oli vist tülis, ja kuigi naise näost võis näha, et üllatus oli suur, ei tea ma siiani, kas ka ära lepiti.

Mida sa kardad?

Kardan, et ma ei jõua sinna, kuhu jõuda tahan. Nii tööalaselt – ehk siis muusikalises mõttes – kui ka isiklikus elus. Aga mul on kombeks alati mõelda, et kõik läheb nii, nagu peab, ja kõik on tegelikult juba praegu väga hästi.

Mida sa loodad? Miks?

Hektel loodan, et meie homne kontsert [festivalil Valgus Kõnnib Kadriorus] õnnestuks, sest tegu on ühe suurejoonelisema kontserdiga Trafficu ajaloos.

***

Õnnestus siis?

Jaa! Õnnestus täielikult. Kõik külalisesinejad olid vapustavalt head ja tegid oma osa sajaprotsendiliselt hästi. Rahvast kogunes terve suure platsi jagu ja kõik laulsid kaasa.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles